altiuse

lugu

Pärnu Spordiklubi Altius loodi 1989.aasta septembris ja tol ajal oli tegemist ühega esimestest spordiklubidest Eestis.

Klubi eesmärgiks oli treenimis- ja võistlusvõimaluste pakkumine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Esimestel aastatel harrastati klubis kergejõustiku kõrval ka triatloni. Alates 1991.aastast tegeletakse klubis ainult kergejõustikuga.

Klubi ellukutsuja ja esimene president oli Tarmo Valgepea, kes pani klubile nime. Ladina keelest tõlgituna tähendab Altius kõrgemale, mis tuli sellest, et Tarmo Valgepea oli ise kõrgushüppaja. Kuna tegemist on rahvusvahelise nimega, siis on see kõigile arusaadav.

Treeneritena alustasid klubis tööd Katrin ja Ando Palginõmm, Krista ja Tarmo Valgepea ning Eva Kuningas. Klubis olid tööl ka palgaline sekretär ja instruktor. Esimestele edukatele aastatele järgnes tagasiminek ja tuli kätte aeg, mil klubi sisuliselt ei eksisteerinud. 1997.aasta sügisel valiti klubi uus juhatus ja presidendiks sai Ain Pajo ning klubi töösse kaasati hulgaliselt lapsevanemaid. Treeneritena jätkasid tööd Katrin ja Ando Palginõmm. Kasutades nii omavahendeid kui ka sponsoreid, telliti klubile lühike ja pikk võistlusdress. Dressid olid kollast ja sinist värvi, mis sümboliseerivad Pärnule omast sinist merd ja kollast päikest.

Spordiklubist Altius on võrsunud sellised Eestis tuntuks saanud kergejõustiklased nagu Kristel Berendsen, Kristi Kiirats, Tiiu Kull, Kristi ja Helen Põldsam, Moonika Aava, Roland Mändla, Armin ja Allan Toomra, Ranno Künnap, Mait Lind, Gerd Kanter, Martin Vihmann, Henri Sool, Roman Fosti, Rene Oruman, Jakob Ristimets, Rait Veesalu, Henri Sai, Ann Marii Kivikas.

Aastaid treenisid meie kergejõustiklased Kalevi sõudeangaaris ning lagunenud Kalevi staadionil. 2006.aastal valmis uus kergejõustikuhall ja 2016.aastal valmis Kalevi staadioni asemele uus Rannastaadion.

 

Kalevi sõudeangaar oli eeskätt mõeldud sõudjatele, kuid olude sunnil käisid seal harjutamas ka kergejõustiklased ja jalgpallurid. Rahvakeeli nimetati angaari ka paadikuuriks. Paadikuuris oli 30 meetrine jooksurada, üks matt nii kõrgus- kui teivashüppe harjutamiseks, lühikese hoovõturajaga kaugushüppepaik ning nurgas oli ka väike jõunurk mõne tõstekangiga. Angaari kogupindala oli 476 ruutmeetrit, mis oli näiteks 15 korda väiksem Tallinnas asuvast Lasnamäe kergejõustikuhallist, kus meie sportlased on praegu harjunud võistlema. 

2001.aastal tuli Rene Oruman U18 vanuseklassi maailmameistriks kaheksavõistluses, kogudes 6219 punkti. Samal aastal võitis Moonika Aava U23 Euroopa meistrivõistlustel odaviskes pronksmedali 56.12ga. 2006.aastani kuulus spordiklubi ridadesse ka Gerd Kanter, kes just 2006.aastal heitis siiani kehtiva Eesti rekordi 73.38. Samal aastal võitis Kanter Euroopa meistrivõistlustelt hõbemedali 68.03ga, aasta varem oli tal ette näidata maailmameistrivõistluste hõbemedal 68.57ga ja universiaadi kuldmedal 65.29ga.

2014.aastal osales Zürichi Euroopa meistrivõistlustel Rait Veesalu, kes 4×100 meetri teateneliku liikmena püstitas uue Eesti rekordi 39,52. Rekord kehtib tänaseni. Mitmetel täiskasvanute tiitlivõistlustel on osalenud kõrgushüppaja Eleriin Haas, kelle isiklik rekord 1.94 on hüpatud 2014.aasta Zürichi Euroopa meistrivõistlustel, kus ta saavutas 7.koha. Eesti kõigi aegade edetabelis hoiab ta selle tulemusega teist kohta. Tegu on ka Eesti U23 vanuseklassi rekordiga.

Noorte tiitlivõistlustel on viimastel aastatel osalenud Rait Veesalu, Jakob Ristimets, Henri Sai, Ann Marii Kivikas.

Täna tegutsevad spordiklubis treeneritena Romet Mihkels ja Rauno Kirschbaum. Spordiklubis treenib igapäevaselt üle 100 kergejõustiklase. Treeningbaasidena kasutatakse kergejõustikuhalli ja rannastaadionit. Lisaks treenivad noored ettevalmistusperioodil looduslikes treeningpaikades – rannas, vallikäärus, Raeküla terviseradadel.